Thursday, May 29, 2014

Carl Friedrich Buddeus. Koloreeritud joonistused Tallinnast 1830-40. aa.

Mõtlesin, et jagan siin oma 20 aastat tagasi soetatud varandust. Nimelt olen alles hoidnud oma 1994. aasta kalendri pilte Carl Friedrich Buddeuse koloreeritud joonistustega Tallinnast aa. 1830-1840.

C. Buddeus sündis Gotha linnas Saksamaal 1755. aastal. Aastatel 1786-1792 õppis pedagoog Christian Gotthilf Salzmani juures, kes Gotha lähedal mõisas oli avanud kasvatusasutuse. 1795 asus Buddeus sinnasamasse tööle joonistusõpetajana, kus töötas kuni 1809.a. Seejärel elas ta aasta või paar Eestis Saaremaal ja siirdus siis Venemaale joonistusõpetajaks.
Umbes 1825.a. asus Buddeus elama Tallinna.  Siin andis ta arvatavasti joonistustunde. 1845.a. abiellus. Mõne aasta pärast lahkus kunstnik sünnimaale. C. Buddeus suri Gothas 1864.a.

Tekst on refereeritud samast, 1994. a. kalendrist. Valdav osa C. Buddeuse Eestis loodud joonistustest asub Eesti Ajaloomuuseumis.















Tuesday, May 13, 2014

Aus ülestunnistus sellest, mis ma Aapo Puki "Klassikalise portreemaali kursuselt" sain


Naise portree "Maila", õli lõuendil 40 x 30 cm. Tehtud Aapo Puki juhendamisel. 

Esimesena tuleb praegu meelde: “Mis on need mõned olulised löögid, mis  sa pead veel ilmtingimata lisama, kui peaksid praegu kohe lõpetama”.
Teiseks: Ära maali nina vastu oma tööd. Seisa eemal, vaata oma tööd  ja modelli ning astu ainult selleks lähemale, et pintslitõmme lisada.
Kolmandaks: Kissita! Astu tagasi! Peegel!
Neljandaks: Ära asu nüüd tausta või riideid maalima, nagu need oleksid eraldiseisvad su modellist, vaid “küsi modellilt selleks luba”.
Viiendaks, maali kogu tööd korraga, pole mõtet ühte detaili lõpuni viimistleda, kui teisal on kõik veel pooleli. Hoia maali pidevalt sellises seisus, et ta oleks ka oma poolikuses valmis.
Kuuendaks, juhi ise oma “mängu”!  Ära lase maalil ennast juhtida.
Ei ole vaja niisama oma maali “limpsida”. Kui ei tea, mida hetkel teha, siis võta väike paus, distants maalist ja tule värskena tagasi.
Tumedused on need, mis näo äratuntavuse annavad.
Valguses ei ole palju erinevaid toone, valguse ja varju piiril on.
Näe värvi rohkem, kui teda päriselt on.
Varjud on kõik värvilised.
Inspiratsioon peab tabama sind töötades.
Portretist peab end modelli saabumise ajaks ette valmistama, sest siis peab ta tippvormis olema.

Lisaks veel palju joonistamise ja maalimise valdkonda kuuluvaid nippe ja tehnikaid – joonista esialgu sirgete joontega, liigu üldiselt üksikule, mida teha, et modell pildile ära mahuks jne.

Aga kõige olulisem on see professionaalsuse õpetamine. Seda nii modellide paigutuse, modellide ja ateljee valgustuse, töövõtete, töövahendite osas. Eelkõige suhtumises oma töösse ja seda nii protsessi kui lõpptulemuse mõttes.

Ühesõnaga sain palju infot, mis ei puutu ainult portree maalimisse, vaid töö tegemisse üldse - kuidas olla professionaal selles, mis sa teed.
Palju infot, mis tuleb endast kõik läbi lasta ja absorbeerida.
Õppeprotsess oli iga kord pingutust ja täiskontsentratsiooni nõudev, mitte mingi lihtne ajaviitmine. Ma sain igast kohtumisest nii palju infot, ja selleks, et seda omandada (et info muutuks teadmiseks), peab kõike kindlasti kohe ka igapäevaselt rakendama.

Nüüd tagantjärge ongi kõige rohkem kahju sellest, et vähe aega jäi omavahelisteks vestlusteks, kust sageli kukkusid veel kõige paremad pärlid.  Need vestlused maalimiste vahepeal olid tõsiselt kvaliteetsed, mitte mingid lihtsad puhkepausid.

Aapo Pukk lubas enne kursuse algust, et annab meile tiivad ja siis võime tükk aega omal jõul lennata. Tema oma lubaduse täitis, ise peame nüüd vaatama, et tiibu rooste ei lase minna.

Saturday, May 10, 2014

Kas sulle meeldib Lucian Freud või Odd Nerdrum? ja miks?

Kumb autoportree sulle meeldib? Kas Lucian Freudi või Odd Nerdrumi oma? ja miks?


Odd Nerdrum - The Saviour of Painting (1997)

Painter Working, Reflection, 1993. Lucian Freud























Sellise provokatiivse küsimuse otsa sattusin kord Facebookis. Tol korral jäi sellele küsimusele vastamata, aga see jäi mind kummitama, kuni tundsin, et pean sellele vastama.
Minu jaoks on muidugi üldse raske vastata sellisele küsimusele. Esiteks ei saa ma neid maale võrrelda. Minu jaoks tundub see peetide ja kaalikate (või banaanide ja virsikute) võrdlemisena, st. ei saa võrrelda kilogramme ja meetreid.
Võib-olla saan ma võrrelda neid kunstnikke, aga nii, et ma ei kisu ühtki tööd, nagu lauset kontekstist välja, vaid proovin võrrelda öeldu terviklikku mõtet.
Seega, kas Sulle meeldib rohkem Freud või Nerdrum?

Ma pean tunnistama, et mulle meeldib rohkem Freud. ja miks?

Mulle kohe väga Freud meeldib. Kes meist kindlat põhjust teab, sest maal mõjub mulle mitte ratsionaalselt, seletatavalt, vaid läbi nägemis- ja tundemeele. Freudi pastoossed ja struktuursed tööd, kui keegi neid mul puutuda laseks, kindlasti ka läbi kompamismeele.  Aga arvatavasti on põhjus selles, et tema tööd on nii kuradi ausad. Ja kõigis neis töödes on tunda teda ennast. Ja seda kahes mõttes, iga töö kannab tema äratuntavat käekirja: pintslilööke, värvipaletti, valitud poose jms, aga need tööd sisaldavad ka osakest füüsilisest kunsnikust endast. Olgugi tegu mõne teise inimese portreega, olgu näo või aktina, on selles maalis alati äratuntav osa kunstnikku ennast. Tema (kohati ebamugavat) ausust, otsekohesust, sensuaalsust, intiimsust, ja seda ei saa välja jätta, ka seksuaalsust.
Huvitav selle loo juures on ka see, et antud tõdemuseni jõudsin ma ainult visuaalselt tema töödega tutvumise järel. Kahjuks muidugi ainult www.wikipaintings.org vahendusel. Kui otsida, siis leiab netist loomulikult palju juttu tema kohta, erinevaid kunstikriitikute analüüse ja uurimusi, või ka kunstnike enda seletusi oma töödele, aga mina ei taha lasta (vähemalt esialgu) kunstikriitikutel oma mõtteid suunata. Las maal ise räägib minuga.
Näiteks leidsin siis sellist infot, et tema maalid ongi nn. autobiograafilised maalid, mis võivad tunduda vaatajale häirivad, aga samas ka ilusad ja intiimsed.

Freud, who lived and worked in London, said his work was purely autobiographical - he painted "the people that interest me and that I care about and think about in rooms I live in and know".
A close relationship with sitters was important to him. He painted several affectionate portraits of his mother and his daughters Bella and Esther were also models.
Sittings could last for a year and sitters were often profoundly affected by the process. One of them once said: "You are the centre of his world while he paints you. But then he moves on to someone else."

(Freud, kes elas ja töötas Londanis, ütles, et tema tööd on puhtalt autobiograafilised, ta maalis "inimesi, kes mind huvitavad ja kellest ma hoolin ning mõtlen ning maalisin nendes ruumides, kus ma ise elan jamida ma tunnen". Lähedane suhe modelli või poseerijaga oli talle oluline. Ta maalis mitmeid tundelisi portreesid oma emast, samuti olid ta tütred Bella ja Ester talle modellideks.
Maalidele poseerimised võisid kesta aasta ja poseerijad olid sageli põhjalikult mõjutatud kogu protsessist. Üks neist ütles: "Sa oled tema maailma keskpunkt ajal, mil ta sind maalib. Aga siis läheb ta edasi järgmise juurde.")

On muidugi kõnekas fakt, et Freudil on teadaolevalt 14 last, tal oli suure naistemehe ja hooletu mänguri reputatsioon, aga sellele vaatamata oli Freud väga privaatne inimene, kes kõneles meiega peamiselt  läbi oma maalide ja siis juba väga ausalt.

Mu mõtted jooksevad oma rada ja leian end mõttelt, et kui hea maali tunnus ongi see, kui kunstnik paneb end äratuntavalt ja ausalt kõikide oma maalide sisse, siis milline on minu äratuntav osa, mis läheb minu maalide sisse? Kas ma olen aus, kui ma maalin? Kas ma üldse julgen nii avali ja aus olla, et mu maalid kannaksid seda aususe tunnet ja viiksid ka vaatajani?

Järgmine kord vaatame siis Odd Nerdrumi natuke lähemalt.

Aga kirjuta mulle kommentaaridesse, kumb autoportree sulle meeldib? Kas Lucian Freudi või Odd Nerdrumi oma? ja miks?

Saturday, May 3, 2014

Pastellmaal "Unustatud maja"

"Unustatud maja", pastell/Sennelier Pastel Card 16 x 24 cm.
Kui mul tuleb mingi igatsus peale, näiteks noore ja sumeda suve järele, siis lähen ja sorteerin oma fotokaustu. Leidsin sealt ühe eelmisel jaanipäevaõhtul tehtud foto oma vanemate talu aiast. Antud pastellmaal on muidugi minu mugandus sellest fotost. Sest fotod jäägu fotodeks nende oma õigustes. Aga tõelise suve tunne on siia maali sisse maalitud. See lopsakus ja suure suve ootus. Kõik on veel ees. Rohi on veel roheline, koeraputk ehk harakputk (Queen Anne´s Lace ehk wild carrot jne) õitseb ja kõik on veel võimalik.
Pildil olev unustatud maja on tegelikkuses meie "mesila putka". Seal hoiti kunagi mesilatarbeid. Nüüd on see tõesti unustatud maja. Aga mesila on veel alles. Kohe vasakul puude taga on meie mesitarud. Seal käib usin töö ja õienektarit töödeldakse ümber meeks.

Friday, May 2, 2014

Maastikumaal Keila jõgi, Koolme.

Keila jõgi, Koolme. Pastell 16 x 24 cm, Keiu Kuresaar


Keila jõgi, Koolmel. Selle kohaga on mul palju häid mälestusi. Käisime Lotaga seal peaaegu iga päev ujumas, mina roikaid vette loopimas ja tema neid veest välja tassimas. Lota (1993-2007) oli mu truu rottweilerist sõber, kes üle kõige armastas ujumist.

Kui jõgi jääkatte alt vabanes, siis alustasime Lotaga retki jõe äärde. Sellesse jääkülma vette ma talle roikaid ei visanud, mine tea hullu, äkki lähebki vette, aga ta toimetas ise seal jõe ääres ja käis vees ka vahepeal. Lota ujus nagu hüljes. Sukeldus ka. Küll talle meeldis seal vees möllata. Neil aastatel, kui meie seal jõe ääres käisime, oli rohi jõe ääres meie poolt madalaks tallatud. Nüüd on kõik võssa kasvanud.